Tõnis Vare, Eesti Elektritööstuse Liidu tegevjuht

Veel üks selline võit ja ma olen kadunud – tuttav väljend on sobilik iseloomustamaks poliitilisel tasandil tervikpildi vähest tajumist pikemaajalises perspektiivis ning energeetikateemade komplekssusest tingitud keerukust, mis eeldab vajaliku pädevuse evimist.

Prognooside kohaselt jäävad energiahinnad kõrgeks, sealhulgas ka elektrihind. Kuivõrd elektrienergia suure hinnatõusu peamiseks põhjuseks on taastuvelektri ja süsinikuneutraalsete tootmisvõimekuste vähesus Eesti hinnapiirkonnas ja naaberriikides, siis olulist ja pikaajalist elektrihinna langust käesoleval aastal ja järgmise aasta alguses ette näha ei ole. Kindlasti mõjutab seda ka maagaasi kõrge hind, CO2 kvoodihinna kontrollimatu tõus ja hüdroenergia toodangut oluliselt vähendanud ilmastik. Lisades sellele juurde regionaalsel elektriturul Ukraina sõjast tingitud Venemaa elektrienergia impordi lõpetamisest tekkinud puudujäägi juhitavate tootmisvõimsuste osas umbkaudu 2000 MW ulatuses ja Eesti valitsuse poolt vastu võetud otsuse katta 2030. aastaks elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest 100% taastuvatest allikatest, siis saamegi täiusliku tormi.

Maksukoormuse muutmine

Elektrihinna alandamise eesmärgi saavutamiseks peaks riik eelkõige rakendama omapoolseid meetmeid uute taastuvelektri arenduste turule aitamiseks, aga riigi ootuste kohaselt võiks valmida edaspidi uued taastuvelektri tootmise võimekused Eestis üksnes turupõhiselt, st vähempakkumisi korraldamata.

Kahjuks ei ole need ootused põhjendatud, sest Eesti elektrisüsteemi parameetrid võimaldavad kogu Eestis tarbitava elektrienergia sisse importida naaberturgudelt. Selles olukorras eeldab turupõhine uute tootmisvõimsuste püstitamine konkurentsivõimelist investeerimiskeskkonda, aga paraku ei ole me siin võrreldes naaberriikidega konkurentsivõimelisemad.

Eestis on uute võimsuste liitumistingimused ja -kulud märksa kallimad kui Soomes või mujal. Projektide loamenetlused on aeglased, kohaldatakse olulisi piiranguid, sh riigikaitselisi ja keskkonnapiiranguid. Lisaks on Eesti regulatiivne keskkond pidevas muutumises, mis tekitab ebakindlust suuremahuliste investeeringute tegemisel. Kokkuvõtlikult tähendab 2030. aasta kinnitatud eesmärk 7 aasta perspektiivis investeeringuna ligikaudselt 3 miljardi eurost panustamist ning 70% ulatuses taastuvelektri osakaalu suurendamist lõpptarbimises ehk üle 8 TWh taastuvelektri lisandumist. See on väljakutse, mis eeldab regulatsiooni pikaajalist stabiilsust, et tekiks investeerimiskindlus ja õigusselgus ning vajadust avatud elektrituru järele, mille toimimise aluseid ei tohiks kergekäeliselt muuta.

Siia hulka kuulub ka universaalteenuse rakendamine, sest riigi poolt turgu sekkuvalt disainitud pikaajaline toetusmeede kõrge elektrihinna leevendamiseks sisuliselt pärsib investeeringuid uutesse taastuvelektri tootmisvõimsustesse, eriti kui seda rakendatakse kõigile tarbijatele ja sellega muudetakse elektrituru disaini. Kaob ära motivatsioon ja vajadus ning rikutakse turu toimimist, kui riik määrab ise regionaalsel elektriturul hinna. Need asjaolud pidurdavad oluliselt uute taastuvelektri võimekuste ehitamist Eestis ja soosivad kõrgete elektrihindade püsimist. Kas see ongi riigi pikaajaline eesmärk?

Mida siis teha? Kiirem viis on muuta siseriiklikult elektri maksustamist ja vähendada elektrile suunatud maksukoormust. Seetõttu saaks tarbijate energiakulude kontrolli all hoidmiseks esmase meetmena rakendada riiklikku energiakulude hüvitamise toetusmeetmete paketti, mida on võimalik kiirelt rakendada, kuna vajalikud arendused on erinevatel osapooltel eelmisel aastal juba tehtud. Võimalus on rakendada riigipoolsete kompensatsioonide võimaldamist tarbijatele, vähendamaks nende elektriarveid, näiteks hüvitada riigieelarvest 50% võrguteenusest.

Riigil mitmeid võimalusi

Riigil on võimalus loobuda tarbijatele taastuvenergia tasu rakendamisest. Taastuvenergia tasude süsteemi saaks finantseerida Euroopa Liidu poolt riigile ülekantavate saastekvootide müügist laekuvast rahast. 2021. aastal tõi saastekvootide müük riigile lisatulu 42 miljonit eurot, planeeritud 206 miljoni asemel 248 miljonit eurot. 2022. aasta saastekvootide müügitulu prognoos on 173 miljonit eurot, samas suurenevad riigitulud 2022. aastal täiendavate prognooside kohaselt seoses kõrge kvoodihinnaga ja selle ostumahu suurenemisega elektritootmisel.

Riigil on võimalus alandada ajutiselt elektrienergia käibemaksu. Arvestades, et talveperioodil tõusevad elektrihinnad turul tõenäoliselt oluliselt kõrgemale praegustest tasemetest, on käibemaksu laekumine talvisel kütteperioodil igal juhul kõrgem suvekuudest. Prognooside kohaselt peaks riik saama energiakandjatelt 2022. aastal seoses hinnatõusudega ligikaudu 150 miljoni eurot täiendavat käibemaksu, samas on riigieelarve prognoos koostatud hinnatõusu eelsete eelduste pealt ja seetõttu on ettepaneku realiseerimine näiteks 20% määralt 9% määrale suures osas kuluneutraalne. Prognoositav täiendav kulu madalama käibemaksu määra pealt tasandab kiirest inflatsioonist tulenev üldine käibemaksu laekumine.

Ülejäänud võimalikud lahendused on potentsiaalilt pikaajalisema mõjuga. Samas kuna energiakriisile kiireid ja lihtsaid lahendusi ei ole, siis omavad need meetmed otsustavamat mõju ja ühtlasi vähendaks survet riigile energiakulude suuremahuliseks hüvitamiseks ka järgmistel aastatel. Eelkõige räägime sellest, et uute taastuvelektri tootmisvõimekuste arendamine on peamine võimalik pikaajaline meede.

Kuid on veel võimalusi, mis sõltuvad tarbijast endast. Läbi fikseeritud hinnaga pikaajaliste elektrilepingute sõlmimise, sest see on kiireim ja lihtsaim viis oma elektrikulud kontrolli alla saada ja saavutada pikemaajaline stabiilsus börsihinna kõikumiste vastu. Mõju avaldub juba järgmise kuu elektriarvel.

Taastuvenergia toomisvõimekus

Riik saab elektri odavate tunnihindade ajaks luua võimaluse toota elektri abil soojust ja müüa seda soojusvõrgule ilma soojuse hinda ette kinnitamata tingimusel, et elektrist toodetud soojuse hind on odavam kui Konkurentsiameti poolt kinnitatud piirhind, millega kütust kasutav soojuse tootja müüb soojust soojusvõrgule. See võimaldab vähendada põletatavate kütuste kasutamist soojuse tootmises (maagaas, puiduhake, põlevkiviõli) ja vähendada tarbitava soojuse hinda.

Veelgi enam saab riik motiveerida salvestamise kasutamist. Võrgust võetava ja sinna tagasi antava elektrienergia salvestamise topeltmaksustamise lõpetamine elektriaktsiisi ja taastuvenergia tasuga ei tohiks olla ületamatu takistus. Ka võrgust võetava ja sinna tagasi antava elektrienergia salvestamise ülekandevõrgu tasuga topeltmaksustamise lõpetamiseks on elektrituruseadust juba muudetud, kuid võrguettevõtted pole seda seadusemuudatust praktikas ikka veel rakendama hakanud. Riik peaks siin rakendama meetmeid, et võrguettevõtted seadusest tulenevaid sätteid rakendama hakkaksid.

Ka tarbimise juhtimine on võimalus. Kahjuks ei ole Eestis siia maani välja töötatud agregeerimise reegleid ehk tarbimise juhtimise iseseisvat tururaamistikku, mis kehtestaks turureeglid, kus turuosalised saaksid majanduslikult põhjendatud moel vähendada elektritarbimist tipukoormuse ajal. Energiasääst on ja jääb samuti üheks võimaluseks hoida oma elektritarbimine kontrolli all.

Lõpetuseks saab tõdeda, et kõrgete elektrihindade põhjuseks on odavama elektrienergia defitsiit ja igal juhul on uute taastuvelektri tootmisvõimekuste arendamine ainus võimalik pikaajaline meede elektri hindade alla toomiseks Eestis ja regioonis tervikuna.