Tõnis Vare, Eesti Elektritööstuse Liit, tegevjuht

Geopoliitiliste pingete sõjaline eskalatsioon on paljastanud karmi tõe: need mõjutavad oluliselt energiaturgusid ning energiasüsteemidest on saamas rünnakute sihtmärk. Isegi aktiivsetest konfliktidest väljaspool pannakse energiataristuid üha enam proovile hübriid- ja küberrünnakutega. Tänane päev näitab meile selgelt kui kiiresti ohumaastik võib eskaleeruda. Seisame Euroopas silmitsi hübriidohtude sagenemisega – alates veealuste kaablite füüsilisest lõhkumisest ja droonide sissetungidest kuni koordineeritud küberrünnakuteni, mis häirivad energiasüsteemide igapäevast toimimist ning mis toovad endaga kaasa ettearvamatumad riskid. Tänaseks oleme jõudnud energiajulgeoleku ja varustuskindluse ümberdefineerimiseni ja kuigi Euroopa Liit ei ole otseselt sõjas, on hübriidsõjast saanud meie ajastu uus reaalsus.

Kuna energiataristud on muutunud sihtmärkideks, siis seetõttu tuleb neid veelgi tõhusamalt kaitsta, sest pikaajaline energia puudumine õõnestab ühiskonna moraali ja kaitsevõimet. Hübriidohtudeks valmisolek ja energiasüsteemi vastupidavus on vähim, mida me peame täna tegema. Meie energiataristu ettevõtted on teadlikud muutuvast ohumaastikust ning võtnud ette samme hädaolukordadeks valmisoleku parandamiseks, milleks on teadlikkuse suurendamine, koostöö kohalike ja riiklike ametiasutustega ning kriisisituatsioonideks harjutamine. Nii füüsilisteks kui ka hübriidrünnakuteks valmistumine, neile reageerimine ja neist taastumine peab olema taristuettevõtete edasiste strateegiate võtmeelement. Ka iga elektritarbija panustamine meie elektritaristu varustuskindlusesse ja energiajulgeolekusse läbi süsteemiteenuste eest tasumise oma elektriarvel on hädavajalik, näiteks varustuskindluse tasu maksmine. Turvalisema tuleviku loomiseks peame kindlustama oma energiajulgeoleku ja varustuskindluse, aga need ei ole kahjuks kuluneutraalsed. Vajame uusi investeeringuid energiataristusse – elektrivõrkude kaasajastamiseks, küberturvalisuse tõstmiseks ja julgeolekuohtudeks valmistumiseks. Kuid ilma riigipoolsete sihtotstarbeliste rahastamisvoogude ja investeeringuteta ei ole see reaalsuses võimalik, sest tarbijad ei suuda seda välja kanda ainult võrgutasude tõstmise kaudu. Praegu investeeringute tegemata jätmine seab ohtu elektrifitseerimise eesmärgid, suurendab haavatavust hübriidrünnakute suhtes ja pikendab kriisidest taastumise aega.

Geopoliitiliste pingete eskaleerumine sõjaliseks rünnakuks Iraanis on järjekordselt toonud kaasa energiakandjate tavapäraste tarnekanalite katkemise ja põhjustanud gaasihinna tõusu, mis kindlasti mõjutab oluliselt ka energiaturgusid. Kui Iraanis ja Hormuzi väinas konflikt pikemalt jätkub, siis on võimalik see, et gaasihinna pikemaajalisem tõus kandub üle ka Euroopa elektrihindadesse, kuivõrd gaasil baseeruv elektritootmine muutub kallimaks. Kusjuures selline gaasi hinnatõus mõjutab ka riike, mis ise gaasi suures mahus ei kasuta, sest gaasi kallinemine tõstab piirkondlikel elektriturgudel hindasid ning võib kanduda ühenduste kaudu edasi ka Balti elektriturule. Samas teame Ukraina sõja järelmitele toetudes, et energiahindades võib toimuda aja jooksul rahunemine, sest energiakandjatele leitakse uued tarnekanalid. Eelmise kriisi hinnatippude kordumist ei peeta eelseisval aastal kuigivõrd tõenäoliseks, kuigi peame möönma võimalust, et energiakandjate madalamate perioodide hindades võib toimuda tõusmine aste kõrgemale tasemele ehk elektrihindades on pigem oodata volatiilsuse ja keskmise hinna kasvu. Kindlasti tuleb seetõttu tegeleda energiakandjate tarneahelate mitmekesistamisega ja arendada eelisjärjekorras konkurentsivõimelisi Euroopa enda sisemisi tarneahelaid, eriti strateegilistes valdkondades nagu seda energeetika on.

Tulles nüüd konkreetsemalt Eesti juurde, siis meie põhiprobleem energeetikas on see, et investeeringud ei taha Eestisse tulla. Seda põhjustel, et riskid on liiga suured, regulatsioon ebastabiilne ja majanduskeskkond on kapitalile mittemotiveeriv ning seetõttu Eesti ei olegi asukohamaana atraktiivne energiavaldkonna investeeringutele. Praeguses olukorras, kus Eesti elektrienergia tootmisdefitsiit on ligikaudu 40% tarbimisest, peaks keskne küsimus olema mida teha selleks, et uued tootmisinvesteeringud Eestisse tuleksid? Hetkel ei ole näha, seda ka poliitilisel tasandil, et seda küsimust oleks küsitud ja sellele vastust otsitud. Kindlasti Eesti vajab uut elektritootmist laiemalt, mitte ainult tuule- ja päikeseenergiat. Meil on umbes 3 TWh tootmisdefitsiit ning kui energiapoliitika keskendub ainult taastuvenergiale, siis süsteem kogumina jätkusuutlikult ei tööta, sest sellisel juhul turg üksi ei suuda pakkuda vajalikku investeerimissignaali juhitavatele võimsustele, mis tagavad varustuskindluse ka siis, kui tuult ei ole ja päikest ei paista. Seega me vajame Eestis nii tuult, juhitavat tootmist, salvestust, tarbimise paindlikkust, kui ka elektrivõrgu tugevdusi.

Investorite peamine põhiprobleem on hinnariski suurus, samuti ei saa alahinnata planeerimismenetluse prognoosimatut ajalist riski. Praegune turuolukord ei taga energiaprojektidele prognoositavat rahavoogu ja see muudab projektide finantseerimise problemaatilisemaks, tõstab investoritele riskitaset, mis väljendub lõppkokkuvõttes puuduvates investeeringutes ja kõrgemas elektri hinnas. Võttes arvesse elektrituru viimaseid arenguid, seal hulgas negatiivsete hindade üha sagedasemat esinemist, on põhiküsimus finantseeringu pakkuja leidmises, sest ka pangad vajavad kindlustunnet. Tänapäeval ehitatakse Euroopas kõik suured energeetikaprojektid peamiselt kahe mudeli abil – pikaajalised PPA-d (Power Purchase Agreement, pikaajalised energiaostulepingud) või kahepoolsed CfD-d (Contracts for Difference, hinnavahelepingud). Ka Poola uute tuumajaamad projektid tehakse kahepoolse CfD vastu ja seda põhjusel, et see on kuluefektiivsem kui varasemad meetmed ja toetuse tase sõltub otseselt turul toimuvast. Selline lähenemine on kasulik ka tarbijale, sest sellisel juhul ei maksa tarbijad üle.

Viimasel ajal on häälekalt sõna võetud ka elektrituru disaini kohta. Eestis võetakse sageli eeskujuks Soome elektriturg, aga ka nende elektriturg on samamoodi üles ehitatud nagu Eesti omagi. Peegel ei ole süüdi selles, kui sellesse vaatajal on kõver nina. Probleem ei ole niivõrd elektrituru mudelis, kuivõrd laiemas taustasüsteemis. Praeguse elektrituru mudeli üle on aru peetud aastakümneid, aga midagi paremat ei ole suudetud välja töötada. Kui elektrituru mudel ära lõhkuda ilma töötava alternatiivita, tekitab see pikaajalise ebakindluse investeeringutele ja võttes arvesse seda, kui palju vajab energiataristu uusi investeeringuid lähimate aastate jooksul, siis tasub seda igal juhul vältida. Rahvatarkus üheksa korda mõõda, üks kord lõika on siinjuures asjakohane.
Samuti on kõrgete elektrihindade tingimustes tõusetunud ülesse väljaastumine ETS-st ehk Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemist. Siinkohal tuleks meelde tuletada, et ETS on Euroopa Liidu ülene ühine mehhanism, kus Eesti riik üksinda midagi otsustada ei saa. Võttes arvesse asjaolu, et Euroopa Liidu elektriturg on samuti ühine, siis kõige negatiivsem stsenaarium oleks see, kui iga liikmesriik hakkaks enda piirides riigipõhiseid erinevaid lahendusi rakendama. See hävitaks Euroopa ühise energiaturu, sest piiriülesed moonutused hakkaksid mõjutama piiriülest konkurentsi ja tooks endaga kaasa elektrihinna tuntavad tõusu.

Tänaseks on aru saadud, et ETS on osutunud Euroopa enda majandusele liiga koormavaks, sest on muutnud elektrienergia hinna konkurentsivõimetuks. Kuna elektri hind on kõrge, siis ei ole tööstus huvitatud enda tootmisprotsesside elektrifitseerimisest langeva konkurentivõime tingimustes. Seega ETS-i on vaja kindlasti süsteemina muuta, selle raames kujunev CO2 hind on vaja saada madalamaks ja stabiilsemaks. Diskussioonid muutmise osas saavad olema tulised, samas ei ole põhjust kahelda, et muudatusi ei tehta kuivõrd surve ETS-i muutmiseks on Euroopas tugev. Selles teemas peaks Eesti riik suutma olla kordades konkreetsem oma seisukohtade defineerimisel ja seda veel enne tänavust suve, sest kui liikmesriigil puudub ametlikult esitatud seisukoht, siis seda ei olegi. Euroopa Komisjon esitab oma ettepanekud ETS-i muutmiseks suve alguseks ning siis on pilt selgem, et mis tegelikkuses saama hakkab või millise tempoga protsess kulgeb.
Lõpetuseks pakun välja paar mõttearendust, et Eesti energeetikasse saaks tulla oodatud investeeringud, mis looksid omakorda eeldused konkurentsivõimelisema elektrihinna tekkele:

• Tuleb luua pikaajaline investeerimiskindlus uutele energiatootmise investeeringutele, näiteks kahepoolsete CfD/hinnavahelepingute rakendamine vähempakkumistel või pikaajaliste ostulepingute/PPA sõlmimine, mille vastu oleks võimalik investeerida. Esimese sellise lepingu peaks Eesti riik iseenda tarbimise vastu sõlmima.
• Eesti elektritarbimine on mahult väike ja see teeb elektrisüsteemi ebaefektiivseks ning võrgutasud kõrgeks. Me vajame riiklikku tööstuspoliitikat, mis reaalselt võimaldaks Eestisse tuua suurtest elektritarbijatest tööstusettevõtteid või andmeladusid. See muudaks elektri võrgukulud kõigile tarbijatele madalamaks, elektrivõrk muutuks efektiivsemaks ja elektrisüsteemi toimimine stabiilsemaks.