Andres Tropp, Eesti Elektritööstuse Liidu nõunik

Eesti huvi peaks olema toimiv Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteem, mis sunnib otsima paremaid tehnoloogiaid, kuid ei sunni Euroopat oma tööstust sulgema enne, kui need tehnoloogiad olemas on.

Reedel arutab riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon Eesti seisukohti Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) ehk ETS-i reformi kohta. See on märksa olulisem arutelu, kui esmapilgul võib tunduda. Lisaks Euroopa heitkoguste vähenemisele on tähtis seegi, kas Euroopa suudab seda teha oma tööstust, töökohti ja konkurentsivõimet säilitades.

HKS-i seniseid tulemusi ei ole põhjust eitada. Süsteemiga hõlmatud elektritootmise ja tööstuse heide on alates 2005. aastast vähenenud ligikaudu poole võrra. Suur osa lihtsamatest muutustest on aga juba toimunud ning järgmine etapp on oluliselt keerulisem.

Elektritootmises on heidet olnud võimalik kiiresti vähendada eelkõige söe asendamisega väiksema süsinikumahukusega maagaasiga ning taastuvenergia kiire kasvu kaudu. Tööstuses eeldab heite edasine vähendamine aga sageli juba uusi tehnoloogiaid, tootmisprotsesside ümberkujundamist ja uut taristut.

Jõuame Euroopa kliimapoliitika ühe põhiprobleemini. Kliimaeesmärgid ja nende saavutamise ajakava on poliitiliselt paika pandud, kuid nende elluviimiseks vajalikud tehnoloogiad, taristu ja majanduslikult tasuvad heitevähendusvõimalused ei ole arenenud sama kiiresti. Eesmärke saab poliitiliselt kokku leppida, kuid tehnoloogilist valmidust hääletusega ei tekita.

Heite vähendamine ja majanduse elektrifitseerimine on iseenesest mõistlikud arengusuunad. Kui sama toodangut on võimalik valmistada väiksema heitega ja konkurentsivõimelise kuluga, on sellest kasu nii ettevõttele kui ka ühiskonnale. Selle eelduseks on, et vajalikud lahendused on olemas, tööstuslikus mahus kasutatavad ja majanduslikult jätkusuutlikud.

Eesti valitsuses heakskiidetud HKS-i reformi käsitlevad seisukohad tunnistavad seda probleemi üsna selgelt. Mõnes sektoris on majanduslikult mõistlikud heitevähendusvõimalused juba kasutusse võetud, teistes on lahendused aga kas väga kallid või ei ole vajalik taristu veel kättesaadav. Näiteks ei ole CO₂ kogumise tehnoloogiast ettevõttele palju abi, kui puudub CO₂ transpordi- ja säilitamisvõimalus. Lisaks on selle tehnoloogia kasutamine praegu väga kallis.

Sellises olukorras ei saa poliitika loogika olla, et kõigepealt tõstame ettevõtete süsinikukulu veelgi kõrgemaks ja eeldame seejärel, et küllap tehnoloogia areng ja ettevõtete investeeringud järele tulevad. Heite vähendamise tempo peab käima käsikäes sellega, kui kiiresti muutuvad vajalikud tehnoloogiad ja taristu reaalselt kättesaadavaks ning majanduslikult kasutatavaks.

Kui tehnoloogia areng jääb poliitilistele eeldustele alla, peab olema võimalik korrigeerida ka heite vähendamise trajektoori ja vajadusel kliimapoliitika ambitsiooni. Vastasel juhul muutub HKS heite vähendamise instrumendist tootmise ja töökohtade vähendamise instrumendiks.

HKS-i saab lugeda edukaks siis, kui heide väheneb tänu tehnoloogilistele muutustele tootmises, mitte seetõttu, et tootmine Euroopas lõpetatakse. Kui Euroopa ettevõte sulgeb tehase, sest süsinikukulu muudab tootmise konkurentsivõimetuks, aga nõudlus sama kauba järele Euroopas säilib, asendub Euroopa tootmine impordiga. Sellisel juhul võib Euroopa statistiline heide küll väheneda, kuid tootmine, töökohad ja investeeringud liiguvad mujale ning globaalne heide ei pruugi üldse väheneda.

Just sellepärast on HKS-is olemas tasuta ühikute süsteem, mis väldib, et CO₂ hind viib tootmise Euroopast välja. Euroopa tööstuse konkurentsivõime peab olema HKS-i ülesehituse üks põhitingimusi.

HKS1 vajab päriselt toimivat hinnakaitset

Teine oluline probleem on süsiniku hind. HKS-i mõte on anda investeeringutele hinnasignaal, et kõrgema heitega tootmine peab muutuma kallimaks ja väiksema heitega tootmine atraktiivsemaks. Hinnasignaal töötab ainult siis, kui ettevõttel on reaalselt olemas alternatiiv, millesse investeerida.

Kui majanduslikult tõhusat tehnoloogiat turul ei ole ja selle abil toodetud kaup ei ole avatud turul konkurentsivõimeline, ei muuda kõrgem CO₂ hind seda tehnoloogiat iseenesest konkurentsivõimeliseks. Kõrgem süsiniku hind muudab lihtsalt Euroopa senise tootmise kallimaks.

Eriti teravalt puudutab see eksportivaid tööstusettevõtteid. Koduturul võib osa süsinikukulust olla võimalik kliendile edasi kanda. Impordi eest võib teatavat kaitset pakkuda Euroopa Liidu süsinikupiiri meede. Maailmaturul konkureeriva kauba puhul määrab hinna rahvusvaheline konkurents ning Euroopa ettevõte ei saa oma HKS-i kulu lihtsalt Aasia või Ameerika ostjale juurde kirjutada.

Seetõttu vajab suuremahulist energiatootmist ja tööstust hõlmav HKS1 senisest palju tugevamat ja automaatsemat hinnastabiliseerimise mehhanismi. Hoonete ja maanteetranspordi jaoks loodud HKS2-s on selline pretsedent juba olemas: kui süsinikuhind ületab ette määratud taseme, siis vabastatakse turustabiilsusreservist automaatselt täiendavaid ühikuid.

Tasuta ühikud ei ole kingitus

Sama põhimõte kehtib tasuta eraldatavate ühikute kohta. Nende eesmärk ei ole ettevõtteid subsideerida, vaid kaitsta sektoreid süsinikulekke eest olukorras, kus Euroopa ettevõte maksab CO₂ eest, kuid tema kolmanda riigi konkurent samaväärset kulu ei kanna.

Komisjoni reformiettepaneku järgi muutuks alates 2031. aastast 20 protsenti viieaastase perioodi tasuta eraldisest tingimuslikuks ning see väljastataks alles pärast investeeringute elluviimise ja heite vähenemise tõendamist.

Tuleb aga olla ettevaatlik, sest heitevähenduse investeeringute toetamine ja süsinikulekke vältimine on mõlemad vajalikud, kuid need ei ole samad asjad. Kui ettevõttel puudub tehnoloogiliselt teostatav ja majanduslikult jätkusuutlik võimalus oma heidet vähendada, ei kao tema süsinikulekke risk selle tõttu ära.

Seetõttu peaks tasuta eraldamine reaalselt süsinikulekke ohus olevatele sektoritele jätkuma seni, kuni EL-is püsib nõudlus vastava kauba järele ning puudub tööstuslikus mahus kasutatav heitevähenduslahendus, millega toodetud kaup suudaks avatud turul konkurentsis püsida.

Eesti huvides oleks otsida Euroopa Liidu üleseid lahendusi, mitte taotleda üksikutele Eesti sektoritele rahvuslikke erandeid. Kui tehnoloogia puudumine ja süsinikulekke risk on probleem Eestis, ei ole see tõenäoliselt ainult Eesti probleem. Palju tugevam ja tõenäoliselt ka paremini saavutatav oleks EL-i-ülene lahendus, mis põhineb objektiivsetel kriteeriumidel ja kohtleb võrdselt kõiki samas olukorras olevaid Euroopa tööstussektoreid.

Eesti lähtekohad on mõistlikud

Eesti valitsuses heaks kiidetud seisukohad on üldiselt mõistlikud. Eesti soovib laugemat ja tehnoloogia tegeliku kättesaadavusega seotud heite vähendamise trajektoori, tugevamat hinnastabiliseerimise mehhanismi ning tasuta ühikute eraldamise reegleid, mis arvestaksid tehnoloogilise valmiduse, majandusliku tasuvuse ja süsinikulekke riskiga. Need on seisukohad, mida on võimalik Euroopa tasandil ratsionaalsete majandusargumentidega kaitsta.

Komisjoni reformiettepanek ise näitab, et probleem on Brüsselis vähemalt osaliselt teadvustatud, et ühikute vähendamise trajektoori soovitakse muuta laugemaks, tasuta ühikute eraldamist pikendatakse ning süsinikulekke kaitset säilitatakse.

Eesti Elektritööstuse Liidu hinnangul ei lähe pakutud muudatused veel piisavalt kaugele. Eriti kummaline on komisjoni pakutav investeerimiskohustuse meede, mis jätab mulje, nagu oleks komisjoni arvates juba praegu kõikide käitiste jaoks vajalikud heitevähendamise tehnoloogiad olemas ja kasutusvalmis. See ei vasta paraku tõele.

Üksi Eesti HKS-i muuta ei suuda, seetõttu tuleb järgmine töö teha ära Brüsselis, tuleb otsida liikmesriike ja Euroopa Parlamendi liikmeid, kelle tööstuse ees seisavad samad küsimused. Euroopa tööstuse konkurentsivõime probleem on märksa laiem kui Eesti ning see loob võimaluse otsida piisavalt tugevat liikmesriikide koalitsiooni, et kujundada nõukogu läbirääkimispositsiooni ja mõjutada reformi lõpptulemust.

Eesti huvi peaks olema toimiv HKS, mis sunnib otsima paremaid tehnoloogiaid, kuid ei sunni Euroopat oma tööstust sulgema enne, kui need tehnoloogiad olemas on.

Kliimapoliitika edu tuleb mõõta selleski, kas Euroopa suudab samal ajal säilitada oma tööstuse, töökohad, ekspordivõime ja majandusliku jõu. Ilma nendeta ei ole ka Euroopa rohepöördel vajalikku majanduslikku alust ja vaevalt et me sel viisil ka maailma inspireeriks.

Artikkel ilmus ERR portaalis rubriigis Arvamus