Tõnis Vare

Eleringi juht Taavi Veskimägi avaldas eile enda isiklikus blogis artikli Venemaaga elektrikaubanduse piiramisest. Artiklis väidab Eleringi juht, et 15.03.2013 leppisid Balti  süsteemihaldurid (TSOd – transmission system operator) kokku korralduses, mis andis Euroopa Liidu turuosalistele eelisõiguse elektrikaubanduseks defitsiitsetele Leedu ja Läti elektriturgudele. Nimetatud kokkuleppe alusel olevat tõstetud ca 600 MW suurune reaalne füüsiline võimsus (kaks 330 kV liini üle Valga) Eesti ja Läti vahel ca 900 MWni, võttes arvesse ka Vene-Läti vahelise liini. Sellega olevat loodud varasemaga võrreldes oluliselt soodsam olukord meie tootjatele elektrikaubanduse korraldamiseks Lätis ja Leedus. Veskimägi sõnutsi Lätile ja Leedule senine asjade korraldus enam ei sobi, sest neis riikides valitseb elektri defitsiit ja nad soovivad seda katta elektriimpordiga Venemaalt. Lisaks viitab Eleringi juht, et Vene elektrimüüja Inter RAO on kirjeldatud asjaolude tõttu esitanud korduvalt kaebusi diskrimineeriva ja õigusaktidega mittekooskõlas oleva elektrikaubanduse korralduse kohta Euroopa Liidu ja Balti riikide piiril. Eleringi juht kinnitas, et kuigi ratsaväerünnaku stiilis muutusi kavas ei ole, vajab olukord nii juriidilist (sh kooskõla WTO reeglitega ja Euroopa Liidu konkurentsiõigusega), energiajulgeoleku alast kui ka tehnilist analüüsi ning antud tegevusega on juba alustatud.

Esiteks soovib Eesti Elektritööstuse Liit tunnustada Eleringi juhti selle teo eest, et ta on toonud lauale pikalt Balti riikide koostööraamistikus vindunud olulise küsimuse. Niinimetatud kolmandatest riikidest pärineva elektri impordi reeglite üle on Balti riigid piike ristanud juba aastaid. Samas aga ei saa märkimata jätta, et Veskimägi artikkel sisaldab olulises mahus ebatäpset informatsiooni ning mis vajab kindlasti Eesti Elektritööstuse Liidu arvates täpsustamist. Seetõttu tuleks alustada Taavi Veskimägi artikli eksitavast pealkirjast, sest antud tekst ei käsitle mitte Venemaaga elektrikaubanduse piiramist, vaid Balti riikide elektriturgude senisest suuremat avamist Venemaalt pärineva elektri impordile.

Teiseks on julgustav tõdeda, et Elering on viimaks mõistnud, kui olulise teemaga on reaalselt tegemist. Nimelt ei pidanud Elering artiklis viidatud 24.01.2014 toimunud Elektrituru Nõukoja koosolekul vajalikuks hinnata seda, et millised on Balti riikide Venemaa elektriimpordile avamise juriidilised ja energiajulgeolekualased aspektid. Täpsemalt öeldes leidis Elering, et need aspektid ei kuulu tema pädevusse, mistõttu ka nende hindamisega ei peetud vajalikuks tegeleda. Seetõttu tekib artikli põhjal loomulikult küsimus selle osas, kes on need „meie“, kes juriidiliste küsimuste hindamisega hetkel tegelevad? Lisaks juurde ka selle, et Eleringi esialgseks plaaniks oli märtsi keskpaigaks vastava kokkuleppe projekti väljatöötamine ja selle jõustamine 2014 aasta aprillis.

Kolmandaks vajab täpsustamist artikli üldine taust. Sellest jääb mulje, et Balti riikide elektriturgude täies mahus avamine Venemaa elektri impordile võimaldab paremini Läti ja Leedu energiadefitsiiti rahuldada ja tekib võimalus Lätti ja Leetu tuua suuremas mahus elektrit ja seda eriti Eesti/Pihkva-Läti ristlõike kaudu. Kahjuks on tegemist seejuures täiesti eksliku seisukohaga, sest selle ristlõike liinid on juba täna olulisel määral ülekoormatud. Küll aga ei ole käesoleval aastal suutnud Venemaa importelekter täita Valgevene ja Leedu vahelisi suure võimsusega ülekandeliine.

Neljandaks vajab ümberlükkamist Eleringi juhi väide, mille kohaselt Balti riikide süsteemihaldurite (TSOde) vahel 15.03.2013 sõlmitud kokkuleppe alusel tõsteti Eesti ja Läti vaheline ülekandevõimsus 600 MWlt kuni 900 MWni võttes arvesse ka Pihkva-Läti vahelist liini. Tegelikult on kogu aeg Eesti/Pihkva-Läti ristlõiget (kaks Eesti-Läti liini ja Pihkva-Läti liin) opereeritud ühe tervikuna. Keskmine ülekandevõimsus Eesti ja Läti vahel perioodil 01.04.2013 kuni 31.12.2013 tõusis 53 MW võrra. Samas mais, septembris ja oktoobris 2013 oli Eesti ja Läti vaheline ülekandevõimsus väiksem, kui samadel kuudel 2012 aastal.

Viiendaks vajab ümberlükkamist Eleringi juhi väide, mille kohaselt tekkis Balti süsteemihaldurite (TSOde) 15.03.2013 vahel sõlmitud kokkuleppe järgselt Eesti tootjatele oluliselt soodsam olukord elektrikaubanduse korraldamiseks Lätis ja Leedus. Vastupidi, niivõrd kuivõrd Balti elektriturud ühendati 03.06.2013 täies mahus ilma, et oleks sellele eelnevalt juurutatud Euroopa Liidu määruses 714/2009 ettenähtud piiriülese elektrikaubanduse riskihaldamise instrumente. Selle tulemusel kandsid piiriüleseid tarnekohustusi omavad Eesti elektrimüüjad oma varasemalt sõlmitud müügilepingutelt suuri kahjusid. Ainsad võitjad 15.03.2013 sõlmitud lepingust olid Eesti ja Läti süsteemihaldurid (TSOd), kes teenisid perioodil 03.06.2013 kuni 31.12.2013 kahepeale tulu 25 miljonit eurot. Balti süsteemihaldurite (TSOde) sõlmitud  kokkuleppe tulemusena on Eesti elektrimüüjad tänaseks Läti ja Leedu elektriturult sisuliselt välja tõrjutud.

Kuuendaks on eriti kummaline lugeda, et Elering on mures Venemaa elektrimüüja Inter RAO poolt esitatud kaebuste tõttu kuna väidetavalt riivab Balti elektrituru korraldus Inter RAO majandushuve. Miks tundub see kummaline? Aga seetõttu, et Venemaa elektriturg on Euroopa Liidu elektritootjatele ja -müüjatele täiesti suletud. Sinna turule ei saa midagi müüa ega sealt ka midagi osta, sest piiriüleste ülekandevõimsuste monopoolse iseloomuga kontrolliõigus kuulub Inter RAOle. Arvestades seda, et WTO reeglid baseeruvad vastastikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetel, ei ole mingit põhjust arvata, et Inter RAO poolt esitatud kaebused, ka juhul kui need esitatakse WTOsse, osutuksid perspektiivikaks niikaua, kui Venemaa enda elektriturg on Balti elektriettevõtjatele täiesti suletud.

Seitsmendaks näeb Euroopa Liidu kehtiv regulatsioon ette, et Balti riikides peab toimima ühtne ja koordineeritud ülekandevõimsuste arvutamise ja jaotamise metoodika, sest ainult see tagab võrdsed konkurentsitingimused kõikidele turuosalistele. Tänasel päeval selline ühtne metoodika Balti riikides paraku puudub. Reaalselt peab Eesti elektrimüüja Eesti-Läti piiri ületades tasuma ülekoormuse tasu, mille suurus jäi 2013 aasta teises pooles ca 8 EUR/MWh juurde, siis Venemaa elektri import Leetu toimub perimeetri tasu alusel, mille suuruseks on ca 0,8 EUR/MWh. Väita selles olukorras, et Venemaa elektrimüüja huvid on kuidagi diskrimineeritud tundub pehmelt öeldes kummaline.

Kokkuvõtteks aga soovib Eesti Elektritööstuse Liit veelkord avaldada Eleringi juhile tunnustust selle tundliku ja samas Eesti elektritööstuse jätkusuutlikkuse tagamise mõttes väga olulise teema lauale toomise eest. Nõustume artiklis toodud väitega, et ratsaväerünnaku meetodil antud küsimust lahendada ei tohi ega ei saa. Jätkusuutlik elektrikaubandus on võimalik Venemaaga üksnes juhul, kui Euroopa Liidu siseseid ja väliseid elektritootjaid hakatakse käsitlema võrdsetel alustel. Kindlasti on ka Eesti Elektritööstuse Liit valmis selle eesmärgi saavutamiseks andma oma panuse, et oleks tagatud Eesti elektritööstuse jätkusuutlik ja terviklik areng.

Tõnis Vare on Eesti Elektritööstuse Liidu tegevjuht