Jaanus Arukaevu

Eesti Elektritööstuse Liit toetab Maailma Energeetikanõukogu algatust Eesti energiamajanduse arengukava uuendamiseks. Kehtiv Eesti energiamajanduse riiklik arengukava kinnitati 2009 aasta juunis. Kava põhilised järeldused koostati veel varem, 2008 aastal. Kindlasti saadi kokku kõigi aegade parim plaan. Aga täna on tunda kopituse lõhna.

Toon välja seitse põhimõtet, mille abil energiamajanduse arengukava „läbi kloppida“. Neist ükski ei puuduta konkreetseid energiapoliitilisi otsuseid, millest enamus on ka täna asjakohased ja õiged.  Kõigepealt vajame vastust vormilisele küsimusele – milliseid otsuseid peaks sisaldama energiamajanduse arengukava?

Esiteks, arengukava peab olema suunatud pikemaks perioodiks. Tänane plaan oli järgmiseks 10 aastaks, mis ei sobi kokku pika planeerimisvajaduse ja energeetika varade pika elueaga. On vaja vähemalt 20-aastast arengukava (5 aastat planeerimist + 15 aastat varade kasutamist). Loomulikult peab lähemate aastate plaan olema täpsem ja kaugemas ajahorisondis  üldisem. Näiteks Saksamaa, Austria ja Taani  on teinud arengukavad kuni 2050 aastani juba enne kui 2050-ni ulatuva energiapoliitika avaldas Euroopa Komisjon.

Teiseks, plaan peab katma kogu energeetikat. Tänase plaani nõrkuseks on konkreetsete meetmete  liigne tegelemine elektriga, mis moodustab ligi 20% riigi energitarbimisest. Lõpptarbimise vaates on kindlasti vaja koostada ka transpordis kasutatava energia, tahkekütuste  ning soojuse tarbimise mõjutamise poliitikad. Praktiliselt iga energeetika  haru koosneb kolmest põhietapist: primaarenergia hankimisest, energia töötlemisest ja ülekandest ning lõpuks energia jaemüügist. Tarbijatele põhjendatud energiahinna tagamise eesmärk on seatud ainult võrguettevõtjate tootluse kontrollimise kaudu. Põhjendatud hinna tagamiseks  ei ole meil eesmärke ei välismaist päritolu primaarenergia hankimise ega jaemüüjate suhtes.

Kolmandaks, arengukava peab sisaldama Eesti ja naaberriikide energiapoliitikaid koordineerivaid otsuseid. Eesti ei ole üksik energiasaar. Me oleme üks kõige enam naaberriikidega energeetikas integreeritud Euroopa riike. Hädaolukorras on Eestisse võimalik importida või siit eksportida kogu Eestis tarbitav energia  (sadamate, raudtee, gaasitorude ja elektrijuhtmete kaudu). Eesti energiamajanduse arengukava peaks tooma välja ka energeetikavaldkonnad, kus Eesti energiaressurssidel on konkurentsieeliseid väljaspool Eestit ja mistõttu me näeme vastavaid valdkondi kui ekspordi allikaid.

Neljandaks, arengukavaga tuleb lahendada kujunenud konflikte, mitte neid peita või maha salata. Energiamajanduse arengukava on riigi energiastrateegia põhidokument. Siin ei ole kohane vaid loetleda varem koostatud arengukavasid, vaid tuleb hinnata kavade sobivust tänase teadmise alusel ning sõnastada vajalikud korrektsioonid.  Näiteks viitab energiamajanduse arengukava koostootmise arendamise eesmärgile, kuid ei anna hinnangut alarmeerivale faktile, et koostootmise potentsiaal on oluliselt kasutamata just Eesti kõige suurimas kaugküttepiirkonnas, Tallinnas. Meil on Taastuvenergia ning biomassi ja bioenergia arendamise kavad, mis ei sobi enam kokku metsanduse arengukavaga. Meil on plaanis energiasäästu meetmed olemasolevate hoonete jaoks, kuid meil ei ole selgeid nõuded ja järelevalvet uute hoonete energiatõhususe tagamiseks. Meie elektri jaotusvõrkude regulatsiooni esimeseks eesmärgiks on kulude alandamine – kuid tarbijad ootavad pigem varasemast töökindlamat ja nutikamat elektrivõrku, mida saab luua vaid varasemast kallimate ja lühema elueaga elektrooniliste seadmete abil. Sarnased konfliktid vajavad selget väljatoomist, lahendusvõimaluste ratsionaalset vaagimist ja selget otsustamist.

Viiendaks, arengukava  peab senisest selgemalt esitama Eesti riigi eesmärgid ning nende saavutamiseks rakendatavad peamised meetmed. Tänane arengukava on liigselt „kavade koostamise kava“, ning selles on liiga palju varem koostatud kavade tsiteerimist, ütlemata selgelt, millist eesmärki soovib riik vaadeldaval perioodil saavutada ja mida kavatsetakse teha. Eriti teravalt paistab silma energeetikaga seotud sisuliste keskkonnapoliitiliste otsuste puudumine. Energiamajanduse arengukava ei peaks olema ministeeriumide tööplaan.

Kuuendaks, suuremate muutuste juurde on kindlasti vaja põhjendusi ja mõjude hinnanguid.  Näiteks, miks on langetatud otsus, et metsarikka riigina ei soovi Eesti kasutada puitu üle 20% oma energiavajadustest? Miks on varustuskindlusel niivõrd karm eesmärk, et isegi loodusõnnetuse korral ei tohi Eestis tekkida rohkem kui 5 tunniks ühegi energialiigi tarnimise tõrget enamale kui 20 000 tarbijale – sama ajal kui arengukavas ei ole ette nähtud ühtegi meedet niivõrd olulise kvaliteedihüppe saavutamiseks?

Ja lõpetuseks,  energiamajanduse  arengukava peab ühelt poolt selgelt eristama otsused, mida teeb riik, ning teisalt tuleb  sõnastada ootused energiaettevõtetele ning tarbijatele. Näiteks riigil ei ole mõtet ette näha ainult kaugküttevõrgu kadude vähendamise eesmärki, sest riik ei saa otseselt vähendada soojusenergia kadu.  Arengukava võiks olla ka jõuline kommunikatsioonivahend, milles on fikseeritud ootus, et järgmise 10 aasta jooksul vähendavad kaugküttevõrguga ühendatud majade omanikud võrgust ostetava soojuse mahtu keskmiselt 50% võrra.

Soojusvõrguettevõtjatele võiks aga olla sõnum, et riik tagab võrguettevõtjate motivatsiooni asendada olemasolevad torustikud väiksemate ja oluliselt parema isolatsiooniga võrkude vastu, kuid seab neile iga-aastaselt karmistuvad maksimaalse lubatud soojuskao eesmärgid.

Eesti Elektritööstuse Liit osaleb energiamajanduse arengukava uuendamises ja kutsub ka teisi spetsialiste ning huvigruppe liituma Maailma Energeetikanõukogu Eesti rahvuskomitee algatusega.