Eesti Elektritööstuse Liidu juhatuse esimees Hando Sutter räägib Euroopa Liidu rohepöördest ja tehnoloogia kiire arenguga kaasas käivast elektritööstuse murrangulistest aegadest. Viimase kolme aastaga toimunud muutus on olnud uskumatu: järgmise aasta suvel, kui on parajalt tuult ja päikest, katame tuule- ja päikeseenergia abil Eesti tarbimisvajaduse.

Möödunud aasta lõpus tutvustas Euroopa Komisjon Euroopa rohelist kokkulepet. Mil moel mõjutab rohelepe Eesti elektritööstust?
Asjaolu, et Euroopas on saavutatud tipptasemel kokkulepe muutuda aastaks 2050 CO2-neutraalseks, on iseenesest hea, sest Euroopas on suurtes asjades kokku leppida väga raske.  Kuidas aga eesmärki saavutada? Kindlasti oleks see võimalik ka tänaste tehnoloogiate ja teadmistega – kuid see oleks väga kallis ja ma pole kindel, et Euroopa Liidu kodanikud on valmis selle kinni maksma.

Peame arvestama, et Euroopa on väike osa maailmast. Kui ainult meie võtame väärtuspõhiselt uue suuna, siis jääme raha- ja majandusmaailmas teistele alla. Kliimaprobleem on kogu maailma probleem ja Euroopa Liit ei saa seda üksinda lahendada – kui liigutame tööstuse, sh energiatööstuse Euroopast välja, siis pole see lahendus, sest Euroopa CO2 emissioon moodustab u 8% kogu maailma emissioonist.

Mis meie elektritööstust ees ootab, arvestades, et me ei saa mõjutada seda, mis toimub nt Venemaal või Hiinas?
Elektritööstuses on käimas kolm revolutsiooni: esiteks ootus, et elektritööstus peab vedama rohepööret, sest suur osa emissioone on seni tulnud elektritööstusest. Teiseks läheb elektritööstuse tegevus järjest rohkem turupõhiseks, kuid turud on järjest volatiilsemad ja raskemini etteaimatavad. Kolmandaks käib meeletu tehnoloogiline revolutsioon. Seejuures toimuvad kõik need kolm revolutsiooni paralleelselt. See tähendab, et ühelt poolt pead olema nagu hiromant, et ette teada, mis sind ees ootab, aga teisalt on meeletult huvitav selles protsessis olla ja seda juhtida.

Mil moel saame CO2 emissioone vähendada?
Praegu tuleb üle 80% maailma energiast fossiilsetest allikatest. Globaalne energiatarbimine on kasvanud u 2% aastas ja sellest kasvust umbes poole katab taastuvenergia. Kui tahame, et fossiilsete energiaallikate osakaal hakkaks vähenema, siis peaksime kaks korda rohkem investeerima taastuvatesse energiaallikatesse.

CO2 vähendamine peab olema kombinatsioon erinevatest meetmetest. Esiteks peame vähem tarbima – ilma selleta pole võimalik CO2 vähendada. Teiseks peavad kõik tarbijad muutuma osaks elektriturust. Tarbijad tuleb tuleviku energiasüsteemi praegusest tunduvalt rohkem kaasata – meid aitab selles tehnoloogia, targad lahendused, mis lubavad kodumasinad ja muud seadmed elektrit tarbima panna selleks ajaks, kui me magame.

Praegu käib elektritarbimine nii, et hommikul ärkab kogu Euroopa ühel ajal, tarbimine algab, käib tipus ära ja öösel on tarbimine peaaegu kaks korda väiksem. Aga elektri tootmine sõltub järjest enam ilmast – õnneks paistab päike siis, kui inimesed on ärkvel, kuid päikeseelektrit toodetakse Euroopas siiski suhteliselt vähe, prevaleerib tuuleenergia. Tuul aga puhub siis, kui tahab, seega peame elektrit salvestama selleks ajaks, kui seda rohkem tarbitakse. Samuti peab elektritarbimine liikuma ajale, mil seda toodetakse. Kui on palju tootmist, on ka palju pakkumist ja hinnad on odavamad – tarbijale annab see signaali, et nüüd on hea aeg tarbida.

Teine oluline energiakulu komponent on energiaülekanne ja sellega seonduvad võrgutasud.

Taastuvenergia tootmine peab suurenema, aga samas pole tuule- ja päikeseenergia juhitavad. Kuidas me varustuskindluse saame tagada?
Ainuüksi Eestis viimase kolme aastaga toimunud muutus on olnud uskumatu: meil on selle aasta lõpuks üle 6000 päikeseelektrijaama ja üle 300 MW installeeritud päikeseenergiavõimsust. Kui lisame sellele natuke alla 300 MW tuuleenergia võimsust, siis järgmise aasta juunis, kui on parajalt tuult ja päikest, katame me tuule- ja päikeseenergia abil Eesti tarbimisvajaduse. Kolm aastat tagasi tundus see uskumatu.

Elektrisüsteemile tähendab suurenev taastuvenergia tootmine see seda, et ilmast sõltuvat tootmist tuleb juurde ja tarbimisest sõltuvat ehk juhitavat tootmist jääb vähemaks. Üks variant on üleval hoida juhitavaid elektritootmise võimsusi, mis suudavad igal ajahetkel ära katta suure tarbimisvajaduse, näiteks külmal ja tuulevaiksel jaanuariööl. Siin ongi omamoodi kurioosum, et põlevkivist või gaasist ei taheta küll elektrit toota, kuid varustuskindluse jaoks on seda siiski vaja.

Teiseks peame järjest rohkem hakkama energiat salvestama. Euroopas saame salvestina kasutada Norra fjorde, kus on palju potentsiaalset hüdroenergiat. Praegu on seal varutud 100 TWh hüdroenergiat – võrdluseks: Eesti aastane tarbimine on 8 TWh. Kuid ilmselgelt loodavad Norra peale paljud Euroopa riigid, aga kõigile sealsetest varudest ei jätku ja hoolimata sellest, et ülekandevõimsused järjest arenevad, pole seda praegu siiski piisavalt.

Ka Eestis tegeleme järjest enam salvestamisvõimaluste loomisega – Eesti Energia arendab pumphüdrojaama Estonia kaevanduse baasil, samuti räägime järjest rohkem vesinikust, millel on nii Euroopa Liidu kui ka Eesti Energia plaanides väga selge roll.

Eesti Elektritööstuse Liidu kodulehel on öeldud, et liit toetab taastuvenergia osakaalu suurendamiseks tehtavaid investeeringuid, kuid neid tuleb teha kulutõhusal, jätkusuutlikul ja konkurentsivõimelisel viisil. Millised need kulutõhusad ja konkurentsivõimelised lahendused on?
Lahendus on tehnoloogianeutraalsed vähempakkumised. Praegu toetatakse Euroopa Liidus taastuvenergia investeeringuid erinevate toetusskeemidega, aga need pole tehnoloogianeutraalsed. Toetatakse nii maismaatuuleenergia tootmist, avameretuuleparkide rajamist, päikeseparke, biomassi, aga erineval moel toodetav elekter jõuab ikka samale turule. Ideaalis võiks toetusi üldse mitte olla, aga sinna me niipea ei jõua. Seega kui toetusi maksta, peaks seda kõikides riikides tegema tehnoloogianeutraalselt – kui Hispaanias on odavaim toota elektrit päikesest ja Soomes biomassist koostootmise abil, siis turg paneb asja paika ja kõige efektiivsem lahendus jõuab turule.

Eesti elektritööstuse idast lahtisidumine ja läänega ühendamine peab tehtud olema viie aasta pärast. Milline on Venemaa elektriturust lahtiütlemise mõju Eesti elektritootmisele ja siinsetele tarbijatele?

Võib vaadata mitmest aspektist. Esiteks on see poliitiline otsus, ja meie ajalugu teades mõistan seda. Varustuskindluse seisukohast vaadates oleme väga suure Venemaa elektrisüsteemi imeväike osa, kus meile on tagatud varustuskindlus suhteliselt mõistlike kuludega. Kui tulevikus jääme kontinentaaleuroopa süsteemiga seotuks ühe liini abil läbi Leedu ja Poola, siis meie varustuskindlus ei parane. See tähendab, et peame omama rohkem reserve. Mulle tundub ilmvõimatu, et me ei paranda oma varustuskindlust, kuid see nõuab kulusid.

Kuidas tagada varustustuskindlus eesootava viie aasta jooksul, arvestades, et pärast Valgevene Astrovetsi tuumajaam tööle hakkamist lakkab elektrikaubandus Valgevenega leedukate survel? 
Mõistan leedukaid – kui Eestist 60 km kaugusel käivitataks peagi tuumajaam, siis me oleks ka väga murelikud. Asja teine pool on see, et Balti riigid on desünkroniseerimisele erinevalt lähenenud. Leedu on arvamusel, et neil peab olema võimekus kohe oma elektrisüsteemi ise üleval hoida. Nad on teinud kahed eraldumiskatsed ja need on olnud edukad: järelikult on nad valmis.

Eesti ja Läti on võtnud teistsuguse lähenemise ja ütlevad, et kuni 2025. aastani me Venemaata hakkama ei saa. Mina pooldan seda, et Baltikum võiks koos võimalikud hädaolukorrad läbi mõelda ja leida võimalused vajadusel ise hakkama saada. Meie turud on tehniliselt väga tihedalt ühendatud ja mahult mitte eriti suured, 25 TWh aastas (s.o 25% Soome mahust). Seetõttu on meil mõistlik ühiselt kokku leppida, et end ise vajadusel elektriga varustada.

Kuidas seda tehniliselt  teostada?
Kõigepealt tuleks üle vaadata kõik praegused juhitavad elektritootmise ja -salvestamise võimekused, neid on Balti riikides üksjagu. Läti on päris suur hüdroenergia tootja, Leedus töötab mitme tsooniga pumphüdroelektrijaam, samuti toimivad ka omavahelised ühendused, mille abil saame üksteist aidata. Teiseks on oluline tarbimise juhtimine. Näiteks Soomes ja Rootsis on nii kokku lepitud, et hädaolukordade lahendamine on nii tootjate kui ka tarbijate ülesanne.

Arvan, et Balti riikide süsteemioperaatorid peaksid tegema paremat koostööd ja pakkuma lahendusi.

Kas desünkroniseerimine toob kaasa võrgutasude suurenemise?

Desünkroniseerimiseks on vaja väga suuri investeeringuid,  olen kuulnud suurusjärgust kaks miljardit eurot kogu Baltikumi peale. Süsteemioperaatorid ütlevad, et me saame kasutada Euroopa Liidu raha. Jah, saame, aga omaosalus jääb siiski. Kui saamegi kahest miljardist 70% Euroopast, siis ülejäänud 30% on märkimisväärne summa.

Teine pool on see, et tarbijal on vabadus end võrgust välja lülitada ja ise elektrit toota. See on tehniliselt võimalik ja juba näeme seda meie lähiriikides juhtumas. Näiteks vesinikul põhinev koostootmisjaam võib vabalt varustada mõnda väiksemat elurajooni – see pole enam utoopia, vaid reaalsus. Seetõttu ei tohi me elektrisüsteemis üle investeerida.