Andres Tropp, Eesti Energia regulaatorsuhete osakonna juht

Mõned nädalad tagasi jõustus Eestis seadusemuudatus, mille kohaselt peaks Eesti suutma aastal 2030 katta kogu enda elektri sisetarbimise taastuvelektriga.

Selline eesmärgi seadmine ei tulenenud Euroopa Liidust (EL), mille nõuete täitmise osas Eesti ametnikud hoolega näpuga järge ajavad. Vastupidi, käimasoleva energiakriisi ajal väljakannatamatult kõrgele kerkinud elektri hinnad on tekitanud valitsuse tasemel äratundmise, et Eestis ja regioonis tervikuna on puudu odavat hinda pakkuvatest elektritootmise võimsustest ning nende mahtu on vaja elektrisüsteemis kiiresti suurendada.

Piirangud pärsivad arendusi

See muudatus ei tulnud investoritele ja arendajatele lihtsal ajal. Käimas on Venemaa agressioon Ukraina vastu. Vastuseks energiakriisile on EL kaalumas põhimõttelisi muudatusi Euroopa elektrituru disainis. Paralleelselt ootusega hoogustada taastuvenergia investeeringuid on Euroopa Komisjon teinud ettepanekud taastuvenergia tootjate tulude piiramise ehk taastuvelektrile lubatud hinnalae kehtestamise osas.

Süsteemihaldurid teevad ettevalmistusi Balti riikide eraldamiseks Venemaa elektrisüsteemist. Euroopa ja Balti regiooni väljakutsetele lisanduvad veel kodumaised riigikaitse- ja keskkonnaalased piirangud, planeeringute ja liitumiste venimine jms, mis arendajate riskivalmidust kahandavad.

Justkui valitud eesmärgile umbusaldust avaldades tõuseb avalikes diskussioonides süstemaatiliselt küsimus, kuidas kaetakse Eesti elektrivajadused siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista.

Alustame positiivsest. Eestis on praegu ja ka 2030. aastal piisavalt (ca 1000+ MW) juhitavat elektritootmise võimsust, et valgus inimeste kodudes ei kustuks. EL-i kliimapoliitika muudab olemasolevat võimekust aja jooksul üha konkurentsivõimetumaks, kuid vajalik reserv on meil olemas. Seetõttu ei ole kuigi asjakohased diskussioonid selle üle, kas Eesti vajab veel üht uut põlevkivielektrijaama.

Oluline on, et vähemalt järgmise kümnendi jooksul on Eesti varustuskindlus tagatud ja kindlasti ei ole kliimapoliitika jätkumisel uus põlevkivielektrijaam see, mis elektri hinda võimaldaks alla tuua.

Selleks, et elektri hinda alla tuua, on vaja investeerida uutesse madalat elektri hinda võimaldavatesse tootmisseadmetesse, milleks on eelkõige tuuleelektrijaamad. Investeeringute saamiseks tuleb neile aga sobiv keskkond luua ning seda võrreldes eelkõige naaberriikidega.

Kui Eestisse pole viimase kümne aasta jooksul uusi tuuleparke ehitatud, siis näiteks Leedus ja Soomes käib suuremahuline arendus juba aastaid. Seetõttu peaks Eesti igal juhul vältima selliste poliitikameetmete rakendamist, mis uusi investeeringuid meist eemale peletaks. Olgu selleks siis turudisaini oluline muutmine või taastuvelektritootjate tulude vähendamine riikliku sunni ja käsu mehhanismidega.

Kui riigi hinnangul on tootjatel tõepoolest õnnestunud „liigselt“ kasumit teenida, siis tuleks neile anda võimalus paigutada see raha uute tootmisvõimsuste rajamisse, mitte neilt seda ära võtta. Kriis ei lõppe enne, kui rajatud on piisavalt uusi tootmisvõimsuseid.

Investeeringuteks vaja kindlust

Eestis on praegu veel palju kasutamata maapealsete tuuleparkide rajamise potentsiaali, kuid 100% taastuvelektri eesmärgi saavutamine koos varustuskindluse tagamisega eeldab ka meretuule potentsiaali kasutusse võtmist. Meretuuleparkide peamine erinevus maatuuleparkidest on nende suurus. Suurem suurus tähendab omakorda suuremaid riske, sh finantsriske.

Taastuvenergia arengu toetamisel on mööda saanud ajad, kus uutele projektidele makstakse lisaks turuhinnale ka taastuvenergia toetust. Selline lähenemine on ühiskonnale kallis ja tänast turuolukorda arvesse võttes ka põhjendamatu. Küll aga tuleb vajalikuks pidada taastuvelektri vähempakkumiste korraldamist n-ö hinnapõranda fikseerimiseks, mis tagaks arendajale minimaalselt vajaliku sissetuleku projektiga vee peale jäämiseks. Selliste vähempakkumistega kaasnev kulu ühiskonnale on oluliselt väiksem, kui tekkiv tulu, sest reaalselt on elektri hinnad turul hinnapõrandast enamasti kõrgemad ja kulu tarbijale kaasneb selle meetmega üksnes siis, kui tarbija nagunii madalatest elektri turuhindadest olulist kasu saab.

Koos mainitud seadusemuudatusega on valitsus juba otsustanud selliste vähempakkumiste mahtu suurendada. Samas meretuuleparkide projektid eeldavad seni planeeritud vähempakkumistest märksa suuremaid mahte ja võib olla ka mõnevõrra teistsuguseid meetmeid (näiteks CfD).

Arendajate hinnariski aitavad maandada ka pikaajaliste elektrimüügilepingute (nn PPA-d) sõlmimine. Eesti avalik sektor siiani selliseid lepinguid sõlminud ei ole, mistõttu peaks riik kindlasti eeskuju näitama. Suurte projektide jaoks vajaliku hulga PPA-lepingute sõlmimisele aitaks kaasa Balti riikide elektri hinnapiirkondade kokku liitmine ühtseks Balti elektri hulgituruks. Eraldi võetuna on Baltimaade hinnapiirkonnad näiteks suure meretuulepargi arendamiseks pisikesed.

Salvestus ja tarbimise juhtimine

Ilmastikust sõltuva tootmise suuremahuline kasutuselevõtt eeldab elektrisüsteemi paindlikkuse parandamist. Seda nii tootmise kui tarbimise poolest. Eestis ja Lätis elektri salvestuse alane regulatsioon paraku sisuliselt puudub. Leedus on see olemas, kuid see on pigem ühe käitise (Kruonise HPEJ) põhine. Seetõttu on vajalik töötada välja salvestuse alane regulatsioon, mis on vajalik ka Balti riikides elektri süsteemiteenuste turu käivitamiseks. Süsteemiteenuste turu käivitamine on vältimatu eeltingimus Balti riikide elektrivõrgu Venemaa süsteemist väljumisel.

Diskussioon selle üle, kas Eesti elektrisüsteem võiks tulevikus mahutada tuumajaama, mõnda uut gaasielektrijaama või põlevkivielektrijaama, jätkub nagunii. Aga taastuvelektri arendamisele praegu alternatiivi ei ole. Ainult see võimaldab Eestil nähtavas tulevikus elektri hinna mõistlikule tasemele tagasi tuua.