Tõnis Vare, Eesti Elektritööstuse Liit, tegevjuht

Möödunud energeetika aasta oli sõna otseses mõttes erakordne. Venemaa algatatud täiemahuline sõjaline agressioon Ukraina vastu, energiakandjate tavapäraste tarnekanalite katkemine ja viimasest põhjustatud maagaasi hinna plahvatuslik tõus, mis kandus üle ka teiste energiakandjate hindadesse, muutsid oluliselt turgu, millega oldi pikema aja jooksul jõutud ära harjuda. Kuigi sõda Ukrainas jätkub, on tänaseks energiahindades toimunud oluline rahunemine, samas on energiajulgeolek tõusnud poliitilises päevakorras esikohale. Möödunud aasta hinnatippude kordumist ei peeta eelseisval talvel kuigivõrd tõenäoliseks. Samas on näha olulisi muutusi mõttemallides, mis tulevikku arvesse võttes Eestile loodetavasti kasuks tulevad, sest vajadus tagada meie varustuskindlus ei ole olnud kunagi suurem. Turvalisema tuleviku loomiseks peame elektrifitseerima ja tagama energiajulgeoleku ning varustuskindluse, vähendades sõltuvust kütuste impordist, tugevdada tuleb meie elektrivõrke ning jagada puhtale energiale ülemineku kulusid ja tulusid ühiskonnas võrdsemalt.

Möödunud energiakriis mõjutas tugevalt kõiki tarbijaid ja et kaitsta neid halvima eest, siis toetasid Euroopa Liidu riikide valitsused eelmine aasta kokku 646 miljardi euroga majapidamisi ja ettevõtteid, et ei tekiks energiavaesust ning majanduse konkurentsivõime ei väheneks. Hinnatõusu tõttu maksid Eesti tarbijad eelmisel aastal elektri eest üle 850 miljoni euro rohkem kui üle-eelmisel aastal. Kõikide energiakandjate hinnatõusude leevenduseks maksis Eesti riik erinevaid toetusi eelmisel aastal 200 miljoni euro eest, mis oli võrdluses teiste liikmesriikidega ühed väiksemad. Samuti põhjustasid kõrged energiahinnad eelmisel aastal väga kõrge inflatsiooni, millega oli Eesti samuti Euroopa Liidu võrdluses esirinnas ning millest tingitud kulud kandsid suuremas mahus tarbijad ise.

Seetõttu on lõpuks hakatud aru saama, et raskel ajal saab loota eelkõige ainult iseenda peale. Tõdemus, et pole vahet kas elektrijaam asub Narvas, Olkiluotos või kuskil Rootsi metsades, on tänaseks ajalugu. Euroopa ühine energiaturg võimaldab energia varustuskindlust küll toetada, kuid see ei asenda kodumaise energiatootmise arendamist. Riigid, mis sõltuvad teiste riikide energiatootmise ülejääkidest ei kaota mitte üksnes varustuskindluses, vaid ka enda majanduse konkurentsivõimes, sest defitsiitsetes turupiirkondades on elektri hinnad keskmiselt kõrgemad, kui eksportivates turupiirkondades. Möödunud aastal Eestis aset leidnud päikesepaneelide paigaldamise buum näitas, et see arusaamine on jõudnud ka laiadesse massidesse. Samuti on tekkinud uue reaalsusega ka uus majanduse seaduspärasus, et tööstus areneb ja koondub pigem sinna, kus füüsiliselt asuvad odavat energiahinda pakkuvad tootmisvõimsused.

Tänaseks saavutatud edu ei ole mõistagi piisav. Möödunud aastal Eesti riigi seatud eesmärk tagada aastaks 2030 Eesti sisemaine elektritarbimine taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiaga annab aga lootust, et seekord me ei rahuldu üksnes Euroopa Liidu eesmärkide täitmisega, vaid pingutame rohkem ka Eesti enda huvides. Elektrihindade alla toomiseks vajame me eelkõige odavamat turupõhist elektritootmist ja mida hetkel Eesti tingimustes pakub tuuleenergia. Tuuleenergia arengu kiirus meie naaberriigis Soomes on viimaste aastate jooksul olnud muljetavaldav. Soome on juba mitme aasta vältel lisanud enda turule 1000 MW ja rohkem tuuleenergia võimsust aastas. Käesoleval aastal on nende arengutega jõutud aga nii kaugele, et pikemate perioodide vältel on elektri hind kas väga madal või lausa negatiivne. Tõenäoliselt just seetõttu ei ole käesoleval aastal langetatud Soomes mitte ühtegi investeerimisotsust mõne uue tuulepargi rajamiseks. Kindlasti ei saa me mööda vaadata elektrivõrku investeerimise kohesest vajadusest, sest ilma elektrivõrgu kiire arendamiseta võib see muutuda takistuseks, eelkõige peaks olema eritähelepanu all jaotusvõrgud.

Viimased arengud viitavad, et ka Eesti ei saa tulevikus sõltuda üksnes ilmastikust sõltuvast energiast. Kindlasti on vaja arendada ka salvestamist ja juhitavaid elektritootmise võimsuseid, mis võimaldaksid periooditi tasakaalustada juhitamatut elektritootmist ehk tuule- ja päikeseaukusid. Kas Eestisse võiks mahtuda tuumajaam, milline võiks olla vesiniku perspektiiv Eesti energiamajanduses, kui palju on elektrifitseerimisega võimalik asendada täna veel fossiilkütuste põhiseid tööstusliku tootmise protsesse jms on täna veel küsimused, millele meil selgeid ja konkreetseid vastuseid ei ole. Samas näitavad püstitatud küsimused, et energiamajanduse arendamises on Eestil veel palju kasutamata potentsiaali ning ärivõimalusi jagub ka päris uutele turule tulijatele, kui riik vaid enda regulatsioonidega tärkavaid võimalusi ise ära ei lõika või ei kehtesta siseriiklikult rangemaid tingimusi võrreldes Euroopa Liidus sätestatule. Need on paraku suured riskid koos poliitilise siseriikliku määramatusega, sest investeerimisvajadused on energeetikas suured ning kui tühja rahakotiga riik hakkab eelarve huvides regulatiivset keskkonda rapsides mõtlematult muutma, siis võib see tegevus kavandatavad investeeringud naaberriikidesse peletada, kus kehtivad tingimused on lihtsad paremad ja motiveerivamad.

Kokkuvõttes oli möödunud aasta energiasektorile päris hea aasta, sest suudeti enda riskide haldamisega suuremal määral hakkama saada. Samas väljakutsed on jätkuvalt äärmiselt suured, suurte ja pikaajaliste investeeringute kavandamisel on ruum eksimiseks väike ning regulatiivse keskkonna kiire muutumise oht sunnib elektritööstust pigem ettevaatusele.